Täna on

    Meeletu kuumus, mis saabus Venemaale kevade lõpus, suunas kõik mõtted kuidagi kohe suvepuhkuse peale. Paljud loevad juba nädalaid ja päevi selle kauaoodatud hetkeni. Kellelegi on see hetk seotud töölt lahkumisega, kellelegi aga – koolist lahkumisega. Kuidas veeta oma puhkust või vaheaega, otsustab igaüks ise. Kuid traditsioonilisse suvevalemisse „Päike, meri, rand“ on juurde tulnud palju muid faktoreid. Üks selliseid on mobiiltelefon. Ei tahaks selle tähtsust puhkusel üles puhuda kuid seda pole mõtet ka alavääristada. Kodust kaugel võivad tema vähemärgatavad puudused korraga välja lüüa. Ekraan jääb pimedaks, uued kriimud korpusel ajavad närvi, nõrk funktsionaalsus paneb aga omaniku igavlema. Mugav telefon võib aga - vastupidi - mingil määral asendada terve hulga seadmeid. Õige pisut jääb puudu, et valida endale selline optimaalne telefon.

    Ideaalina peaks see olema selline mobiiltelefon, mis on toodetud just aktiivse puhkuse jaoks. Praegu on turul esindatud mitu taolist kaitstud telefoni. Need on Nokia 5500, BenQ-Siemens M81 ning nendega ühinenud Sony Ericsson W710i. Küllaltki väärikad kandidaadid, kuid neil on ka mõned puudused (näiteks peaaegu aasta pärast müügiletulekut, on Nokia 5500-l ikka ärapudenev juhtklahv ning liimist lahtitulev klaviatuur, samuti ei meeldi paljudele ka nutitelefoni väike ekraan). Pealegi on selliste telefonide kaitstus suhteline – merre uputada neid ei tasu. Veekindlaid telefone Venemaal ei ole ja ka mujal maailmas on need imeasjad. Või siis kui ainult LG canU 502S-i. See talub kuni pooletunnist sukeldumist – tõesti, see on rannatelefon! Kuid see mudel oli mõeldud Lõuna-Korea turu jaoks ning GSM-analooge pole veel toodetud.

    Kuid tavalisele puhkajale ei tule pähegi koos telefoniga ujuma minna. Palju tähtsamad on ere ekraan, väärt sisu (eelkõige tandem MP3-mängija/raadio), kiire kaamera ning pikaajaline autonoomne töö. Ning loomulikult kaitstus – vähemalt liiva ja veepritsmete eest. Selliseid telefone võib välja valida ka jaemüügis olevate mudelite seast.

    Juttu ei tule lipulaevadest. Nende hind võib paljude jaoks absurdselt ületada puhkuse enda maksumuse. Hoopis huvitavamad on aga telefonid, mis jäävad hinnavahemikku 6 kuni 10 tuhat rubla.

    Just nende seast üritame leida telefone, mis võivad saada puhkajatele suurepäraseks abiliseks.

    Enne räägime kallimatest mudelitest. Nende seast leidsime sellised telefonid nagu Nokia 6300, Sony Ericsson K550i ning Samsung D840.

 

   

    See aparaat on huvitav juba selle poolest, et tegemist on firma ühe esimese õhukese telefoniga. Tõepoolest, mitte miski ei ole siin maailmas igavene – alles hiljuti peeti Nokiat koos Sony Ericssoniga traditsiooniliste „paksude telefonide“ viimaseks kantsiks. Kuid praegu arendatakse aktiivselt edasi Sony Ericssoni mudelit W880i ja ka Nokial on tekkinud mudeli 6300 järel teised sipelgapihaga uudistooted.

    Mudeli disain sarnaneb kahe aasta taguse nutitelefoni Nokia 3230 välimusega. Samasugune musta ülaosa ja halli alaosa kombinatsioon (pole midagi imestada, kui järgmisena ilmub bordoo ja halli versioon, nii nagu oli Nokia 3230-e puhul), samasugune paksuse vahe (11,7 mm ala-, 13,1 – ülaosas), samasugune kaudne vihje liugklapile.

    Korpuse materjalis domineerib teras. See teeb heameelt, kuna selline aparaat ei karda liiva- ega ka kliburanda. Üldiselt on metalli kasutamine tänapäevaste telefonide konstruktsioonis üks väheseid tõeliselt kasulikke disainitrende. Igal juhul on see kasulikum kui massiline õhemaks muutmine või siis kapriissed puutetundlikud klahvid.

    Nokia 6300 ekraan on luksuslik, täiesti sobilik kõikjale ulatuva lõunamaise päikese jaoks: kahetolline, QVGA-resolutsioonis (240x320 pikslit), 16 miljoni värvitooniga. Subjektiivselt on see ekraan üks parimaid turul olevatest, puhkajad jäävad rahule.

    Heameelt teeb see, et suurepärane ekraan ei seganud, nagu vahel juhtub, paigaldada mugavat klaviatuuri. Klahvid on küllalt suured, sujuva käiguga ning ühtlase valgustusega. Klahvil 5 on väljaulatuvad osad, mis võimaldavad töötada ka kombates.

    Muust juhtimiseripärast tahaks ära märkida ebamugava ning jäiga helitugevuse reguleerimisklahvi. Vasakukäeliste rõõmuks on see siirdunud aparaadi paremale poolele.

    Nokia 6300 korpust edasi uurides võib allosas leida mitu liidest. Puhkajat, kes ei ole koormatud kõikvõimaliku arvutialase perifeeriaga, üllatab meeldivalt universaalne mini-USB-ühendus. Mälukaardi pesa (odavnenud ning laialt levinud microSD formaat) asub vasakul aku sektsiooni kaane all. See, mis kodustes tingimustes ärritab, soodustab puhkuse ajal aga mõnel määral aparaadi kaitstust.

    Mis puutub tööaega, siis see on keskmine. Paar päeva veab telefon välja – poole tunni jagu kõnesid (rändlus, nagu teate, ei soodusta pikki kõnesid), paar SMS-i, 15-20 minutit internetisessiooni OperaMini´ga või siis e-posti kontrolli, mõni pilt kaameraga ning mitte eriti intensiivne pleieri või raadio kasutus.

    Telefonis on 2-megapiksline autofookuseta CMOS-kaamera. See on keskklassi telefonide standard. Järelikult tuleks eelistada isegi kõige odavamat digitaalset „seebikarpi“. Kuigi paljudele kasutajatele on kaamera kvaliteet vastuvõetav. Saadaval on järgmised resolutsioonid: 1600x1200, 1280x960, 800x600, 640x480, 320x240, 160x120. Olemas on harjumuspärased efektid, nagu värvide vahetamine, kiirpildistamise režiim (3 kaadrit järjest) ning täiesti mõttetu digitaalne fookus.

    Video kvaliteet on traditsiooniliselt halb. Resolutsiooniga 176x144 ning mittemidagiütleva heliga 3gp-videod on omased suuremale osale tänapäevastest telefonidest. Kuigi sama iseloomustas ka 2006. ja 2005. aastal välja lastud telefone. Kahju, et telefonitootjate turunduskaalutlused ei ühti kasutajate huvidega.

    See-eest ei valmista telefoni sisu kasutajale pettumust. Siin on taustrežiimis töötav täisväärtuslik, kvaliteetheliga meedia-pleier (vormingute MP3, MP4, AAC, AAC+, eAAC+, H.263 ja H.264 tugi), 20 jaama mäluga raadio, tunniseid märkmeid lindistav diktofon, Flash-pleier. Juhtmeta kommunikatsioone esindab A2DP profiili toetav Bluetooth 2.0.

    Seega on Nokia 6300 mudel evolutsioonilise toote edukas näide. Selles ei ole mingeid tehnoloogilisi läbimurde, see on mitme telefonipõlvkonna poolt kontrollitud lahendus. Aparaadi iseloomulikuks tunnuseks on suurepärane ekraan (jällegi ei olnud see Nokia austajatele avastuseks – samasugune oli klapptelefonil Nokia 6131) ning korpuses kasutatud metall. Kuid ka sellele tekivad kriimud, kuigi mitte tugevad. Kerge kulumus isegi sobib mingil määral telefonile.

    Selle telefoni konkurendiks on veel üks Soome toode – Nokia 6233. Paiknedes mudeliga Nokia 6300 samas hinnaklassis, pakub see kasutajatele palju mugavamat klaviatuuri, tugeva heliga stereovaljuhääldit ning VGA-videot. Tarkvaraliselt jääb see mudel alla Nokia 6300-le – pleier ei ole võimeline töötama taustrežiimis, puudub Bluetooth-stereo profiil A2DP. Ka ekraan on palju kehvem.

    Tänapäevastest aparaatidest konkureerib mudel Nokia 6300 veel ühe terastelefoniga - LG KE7700 Shine. Selles on õhukese telefoni ja metallkorpuse idee väljendatud veel eredamalt. Kuid ka see hiilgav telefon jääb tarkvaraliselt alla mudelile Nokia 6300, ekraanist ei tasu aga üldse rääkida: 1,7 tolli – see ei kõlba mitte kuhugi.

    Nokia 6300-st saab suurepärane valik nendele inimestele, kes vajavad usaldusväärset telefoni. Väga hea funktsionaalsus ei lase omanikul igavust tunda lennureisil (toetatakse režiimi „lennukis“, mis lülitab välja GSM-raadioosa) ega ammugi mitte puhkusel olles.

 

 

Sony Ericsson K550i

 

 

    Selle telefoniga täiendas Sony Ericsson oma Cyber-shot toodete rida. Lipulaeva Sony Ericsson K810i tasemeni uudistoode ei ulatu. See-eest ületab teist menukit – küllaltki edukat mudelit K750i. Just seda viimast tulebki K550i-l asendada. Peab tunnistama, et telefon on väärt oma eelkäijat. Lisaks kõigile K750i plussidele, lisandusid veel mõned tarkvaralised „maiuspalad“. Kuid peamine eripära – kaamera – jäi K750i tasemele. Ent see puudus on suhteline – pildikvaliteet on teiste telefonide 2-megapiksliste kaameratega võrreldes suurepärane.

    Aparaadi välimus on iseloomulik firma viimastele mudelitele. Disaini „emotsionaalse“ suuna arendamise järel, toimub üleminek ka uuele klaviatuuritüübile – kitsastele numbriklahvidele. Ei saa öelda, et see on mugav. Nagu kõik moodsad lahendused, nõuavad ka need harjumist. Näitena võib tuua puutetundlikke juhtimiselemente või siis RAZR-tüüpi kaduvalt lühikese sammuga klaviatuure.

    Navigatsiooniplokk ei sarnane Sony Ericsson W810i/W610i/W880i „valgusfooridega“ kuid ühised jooned on tuntavad.

Korpuse materjaliks on kvaliteetne plast, mis on isegi pisut tavatu. Viimasel ajal püüdsid tootjad korpuste materjalis üksteist üle trumbata. Teras, glamuursed peegelkatted, sametine plast... Heameelt teeb see, et plast ei määrdu kergesti ning pole eriti kriibitav. Õige kasutusviisi korral jäävad puhkuse tagajärjed vaevu märgatavaks.

    Ekraan jääb alla vanematele mudelitele: väike (1,9 tolli), madala resolutsiooniga (176x220 pikslit). Midagi silmapaistvat päikese käes ekraan ei näita, pleegib, kuid mitte eriti. Ühesõnaga kesine lahendus. Tänu mahukale akule on telefoni autonoomne tööaeg tõhus. Küllaltki intensiivsel kasutamisel töötab aparaat peaaegu 3 päeva. Vägagi väärt näitaja.

Sony Ericssoni kaamera kvaliteet on ootuspäraselt väga hea. Kahemegapiksliste kohta, loomulikult. Piltide selgust soodustab autofookus ning kaitsekardina olemasolu. Viimane on küllaltki aktuaalne puhkuse ajal. Kättesaadavad on 3 resolutsiooni – 1632x1224, 1280x960 ja 640x480 pikslit ning kaks pakkimistihedust. Tavapäraselt on olemas valge balanss, erinevad efektid, taimer, öövõtte režiim. Ei tasu rääkida sellest, nagu oleks telefon võimeline asendama digikaamerat. Kuid teha pilte, mida hiljem häbenema ei pea – miks mitte.

    Video on madala kvaliteediga (nagu kõikides Sony Ericssoni telefonides). Jällegi on need QCIF-resolutsiooniga 3gp-videod. Rannavõrkpalli nii küll filmida ei saa.

    Telefoni tarkvara on harjumuspäraselt kõrgel tasemel. Pleier saab suurepäraselt hakkama nii muusika kui videolõikude esitamisega. Seadistustelt jääb see vaid natuke alla Walkman-i enda analoogidele. Puudu on näiteks MegaBass´i režiim. Kuid see pole kaugeltki igaühele vajalik. Meeldiv on, nagu ka viimaste Sony Ericssoni mudelite puhul, telefoni multifunktsionaalsus. Sarnaselt Caesar´iga saab kasutaja teha mitut asja korraga: kuulata muusikat, surfata internetis või mängida. Ning loomulikult ka päevitada.

    RDS-funktsiooni ning 20 jaama mäluga raadio on traditsiooniliselt väärikalt teostatud. Huvitavad on ka telefoni installitud rakendused. Kedagi sunnivad need ikka ja jälle telefonis sobrama.

    Juhtmeta tehnoloogia on tavapärasel tasemel: A2DP ja EDR profiile toetav Bluetooth 2.0 ja täisfunktsionaalne infrapunaliides. Kuid juhtmefännidele valmistavad eelmainitud võimalused pettumuse. Sony Ericssoni telefonide sünkroniseerimispesa kahvatub paljude teiste telefonide miniUSB-pesade taustal.

    Mudel K550i, millel on rohkesti tugevaid külgi, osutus väga edukaks. Väheseid puudujääke võib seletada pigem firmapoliitikana kui aparaadi enda puudustena. Võrrelda saab seda Sony Ericssoni telefoniga. Jutt on Walkman´i sarja esindajast - mudelist W610i. Telefonid on väga sarnased nii riist- kui ka tarkvara osas, samuti on need peaaegu samas hinnaklassis (W610i on pisut kallim). Loomulikult võib öelda, et K550i on mõeldud spontaansele harrastuspiltnikule ja W610i melomaanidele, kuigi ka W610i kaamera on sama kvaliteetne ning K550i suudab suurepäraselt muusikat esitada. Tegelikult on erinevuste küsimus põhimõtteline vaid tootesarja fännidele. Aga mille peaks valima kasutaja, kes võtab puhkusele kindlasti kaasa nii digikaamera, kui ka pleieri? Veel kord rõhutan, et mõlemad telefonid on teineteist väärt. Kasutaja eelistusi hakkavad paljuski määrama pisidetailid. Näiteks objektiivikatte olemasolu.

 

 

 

Samsung D840

 

    Traditsiooniliselt on Samsungil kõige suurem mudelivalik. Seepärast oli raske valida rannatelefoni kirjeldusega sobivat telefoni. Lõpuks eelistati mudelit D840.

    See telefon on väga sarnane firma hiljutise lipulaevaga - D900. See on enamiku Samsungi liugklapiga telefonide eripära – neid on üksteisest raske eristada. Vaid mõnel on selgelt väljendatud eripära. Näiteks mudelil Samsung E900 Phantom on puutetundlikud klahvid. Kuid tubli kümnendik aparaate näeb välja samamoodi. Ühine on navigatsiooniploki iseloomulik kompositsioon, alt eenduv „hammas“, korpuse samasugune must välimus. D840 läheb teiste omasuguste seas kaotsi. Kuid ka sellel on midagi, millega ostjat köita.

    Korpuse materjaliks on kvaliteetne matt plast. Seda on raskem määrida, kui moodsat klantsmaterjali.

    Mudeli kõige domineerivamaks tunnusjooneks on ekraan. Suur, ere, kõrge resolutsiooniga. Suurepärased ekraanid on iseloomulikud firma lipulaevadele (või siis lipulaevade lähikonnale). Konkurentsi pakuvad neile vahest ehk Sharp´i maatriksid Motorola paljude mudelite seast.

    Klaviatuur kujutab endast kompromissi moe ja töömugavuse vahel. See on vastuvõetav, ei midagi enamat. Kuid navigatsiooniplokk on mugav. Autonoomne tööaeg on võrreldav paljude teiste mudelitega, millel on kvaliteetne ekraan ning rikkalik funktsionaalsus, ehk siis 2 päeva mitte eriti intensiivse koormuse puhul.

    Tagantpoolt uhkustab telefon 2-megapikslise väljaulatuva kaameraplokiga. Ajades taga ülekaalu turunduses, kavaldab Samsung jällegi numbritega. Korpuse selles osas ületab telefoni paksus silmanähtavalt firma poolt välja öeldud 12 mm. Pildikvaliteet on võrreldav teiste autofookuseta telefonide kaamerate omaga.

    Videofunktsioon on aga (vastupidiselt) realiseeritud paremini, kui teistes telefonides. Samsung hakkas ühe esimesna juurutama kõrge resolutsiooniga filmimist. Seda mitte ainult lipulaevades, vaid ka masstoodetes, nagu näiteks Samsung E720. Ka Samsung D840 on võimeline salvestama 352x288 resolutsiooniga videolõike. Loomulikult pole see Nokia N93/N93i/N95 nutitelefonide VGA-kvaliteet. See on aga selge – hinnaklass on ju teine.

    Mudeli funktsionaalsusele midagi ette heita ei saa. Seadistustelt jääb pleier alla teiste tootjate sarnastele lahendustele. Kuid põhiülesandega – mugava taasesitusega – saab hakkama suurepäraselt. Juhtmevabu kommunikatsioone esindab Bluetooth.

    Veel üheks huvitavaks funktsiooniks (teistes Samsungi tippmudelites juba viimase kahe aasta jooksul) on Picsel Viewer. See tehnoloogia võimaldab vaadata MS Office’i, Adobe Acrobat´i dokumente ning graafikat. Lahendus on mõnede nutitelefonides kasutatavate kontoripakettide tasemel. Teine küsimus - on see puhkuse ajal vajalik. Kuid funktsiooni enda olemasolu on meeldiv.

    Samsungi toode osutus tasakaalukaks. Piisavalt moodne, piisavalt kaitstud, piisavalt tehnoloogiline. Kuid mõnede leiutiste puudumine võib selle jätta ostjapoolse huvita. Kas mitte selle pärast ei toimu D840 toetuseks aukartust äratava eelarvega laialdane reklaamikampaania?

    Uute toodete pideva väljalaske pärast ei ole paljude Samsungi mudelite elutsükkel kuigi pikk. Seepärast ei ole D840 konkurentideks vanad, möödunud aasta tooted. Konkurendiks võib pidada näiteks, ettevõtte hiljutist lipulaeva D900, mis peab tahes tahtmata omaenda uuendusega, mudeliga D900i alla jääma mudelile U600.

 

 

Sony Ericsson W200i

 

 

    See mudel muutis oma ilmumisega Walkman´i kaubamärki veel kättesaadavamaks ning massilisemaks. Selle ajani oli odavaks „mängutoosiks“ Sony Ericsson´i klapptelefon W300i. Huvitav oleks vaadata, mida ettevõte siis veel odavuse pärast ohverdas. Samuti - hinnata W200i võimalusi eduka rannatelefonina. Mudeli disain on tootesarjale iseloomulikult oranžide vahetükkide ning teiste elementidega. Korpus on valmistatud kvaliteetsest matist plastist. Pärast soft-touch’i ja metalli (nii teras, kui ka anodeeritud alumiinium) on see kõige vastupidavam materjal. Puhkuse ajal on selline plast klantsist eelistatum.

Sony Ericsson W200i ekraan väljendab väga hästi telefoni odavust. Üks mudeli puudujääke on madala resolutsiooni, vähese erksuse ning olematute värvidega passiivne UBC-maatriks. Ette rutates võib öelda, et see polegi peamine puudus. See aeti telefoni odavuse kaela.

    Klaviatuur on aga – vastupidiselt - küllaltki mugav. Suured mugavad klahvid sunnivad hirmuvärinaga meenutama tootesarja lipulaevade kitsaid piklikke klahve.

    Kahju, et sellises rõhutatult odavas telefonis on kasutusel kallite M2 mälukaartide pesad. Palju parem oleks olnud vana hea Memory Stick. Selle asjaolu teeb meeldivamaks aga võimalus mälukaardi kiirvahetuseks, akusektsiooni kaanega mängimata. Puhkusel hinnatakse ka praktilist kaardipesa katet.

    Mis aga puutub tööaega, siis see on ootuspäraselt pikk. Tänu vähenõudlikule ekraanile on kolm päeva garanteeritud. Kuid, kui kuulata tundide viisi muusikat, siis väheneb see märgatavalt.

    Kaamera. Parem, kui seda polekski. Piltide VGA-resolutsioon ei kõlba praegu mitte kuhugi. Puudub välk ja tegelikult mittevajalik peegel. Pihutäis seadistusi olukorda ei muuda. Kui tootja juba odava lahenduse peale panustas, siis oleks ta võinud kaamerast üldse loobuda ning keskenduda vaid muusikale.

    Pleier aga õigustab enda kuulumist Walkman´i mudelite hulka. Varasematele mudelitele tüüpilisena on see ka hetkel aktuaalne: taustrežiimis töötamise võimalus, ekvalaiser, seadistused. Muusikat on parem kuulata kõrvaklappidega, kuna valjuhääldi ei ole kõige parem. Heameelt valmistab Sony Ericssoni telefonides traditsiooniliselt kvaliteetne raadio. Tuuneri võimalused ei jää mitte milleski alla kallimatele mudelitele.

    Mudeli veel üheks miinuseks on juhtmeta side. Ainult infrapunaliides - Bluetooth’ist pole jälgegi. Isegi odavusele viidates on see aparaadi kõige suurem puudus. EDGE puudumine ei pane imestama. Tundub, et Sony Ericssoni telefonides on selle toetus märkmudelite uuenduste ning analoogide osaks teistes kujutegurites.

    Seega kujunes W200i küllaltki vastuoluliseks tooteks. Walkman’i odava esindaja idee on iseenesest kütkestav, kuid tegelikkuses tuli mudel välja mitte eriti tasakaalukana. Aga sellele vaatamata saab seda soovitada nendele puhkajatele, kes vajavad vähenõudlikku ning mitte eriti kallist muusikalist tausta.

    Mudeli konkurendiks võib pidada telefoni Nokia 5200. Selle eelisteks on Bluetooth’i mooduli olemasolu ning liugklapp. Kuid tootesari Xpress Music ei ole veel nii tuntud nagu Walkman. Peale selle on ka Soome tootel oma puudujäägid.

 

 

Motorola L7e

 

 

    See Motorola mudel on populaarse telefoni SLVR L7 uuendus. Telefon osutus ideeliseks rajaleidjaks monoplokk-tüüpi korpuste tootmises. Kuid aasta pärast muutusid mõned puudujäägid (VGA-kaamera ning EDGE toe puudumine) liiga ilmseks.

    Mudeli disain kordab peaaegu kõiges eelkäijat. Jällegi on see õhuke metallist telefon, sedakorda siis sinist värvi. Miinuseks on korpuse määrdumine – see on hiljutise lipulaeva KRZR K1 pärandus.

Metall lisab mudelile usaldusväärsust. See võimaldab mudelit SLVR L7e vaadelda kui kandidaadina kohale puhkaja pagasis. Telefoni ekraan on meeldiv, eriti odava segmendi kohta.

    Klaviatuur jätkab RAZR-i kulunud teemat. See on jällegi kummist vahetükkidega metallist leht, kuid sellele vaatamata küllaltki mugav.

    L7e autonoomne tööaeg teeb kadedaks ka teiste telefonide omanikud. Umbes 3 päeva kasutamist – suurepärane tulemus. Kaamera resolutsioon suurenes - eelkäijaga võrreldes - 1,3 megapikslini. Kuid ikkagi on see odav, madala kvaliteediga pildistamislahendus. Muide, Motorola telefonid ei ole kunagi hiilanud pildistamisvõimalustega. Video funktsioon on jällegi fakultatiivne.

    Tarkvaraliselt kordab see mudel firma teisi telefone. Jällegi kordub kahe pleieri lugu. Javas kirjutatud „ametlik“ muusikapleier ei ole võimeline töötama taustarežiimis. „Mitteametlik“ pleier aga suudab, lisaks on tal ka teisi võimalusi. See naljanumber läheb oma juurtega tagasi Motorola V300/V500/V600 aegadesse. Huvitav on jälgida, kuidas kõik kordub mudelist mudelisse.

    Video taasesitus ei tõuse eriliselt mitte millegagi esile.

T    elefoni Bluetooth´i moodul toetab, Bluetooth´i stereokomplektide austajate rõõmuks, A2DP-profiili. L7e meeldiv erinevus eelkäijast on aga EDGE toetus (klass 10).

    Lõppkokkuvõttes saab kasutaja korraliku moeannuse ning funktsionaalse sisuga hea aparaadi. Mudeli konkurendiks on veel üks õhuke telefon – Samsung X820. See näeb peaaegu kõiges Motorola mudelist huvitavam välja. Kuid tal on üks väga oluline puudujääk – mittelaiendatav mälu.

 

 

Fly SL600

 

 

    Fly on üks kõige dünaamilisemalt arenev teise ešeloni esindaja. Selle firma mudelite hulgast võib leida huvitavaid aparaate. Üks nendest on Fly SL600. Tänu uute mudelite turule tulekule, kukkus selle telefoni hind ning langes hinnaskaala madalamale tasemele. See on meeltmööda kasutajatele.

    Mudel kujutab endast korralikku klapptelefoni. Telefoni disain on rahulik, meenutab Samsungi mudeleid.

    Korpuse materjaliks on sile plast. Seda on lihtne ära määrida, seega puhkuse ajal tuleb seda kasutada hoolikamalt.

    Telefoni ekraan ei ole halb, kuid ei midagi rohkemat. Tahaks midagi enamat kui 262 tuhat värvitooni, 176x220 pikslit ja väike diagonaal.

    Klaviatuur ei kutsu esile etteheiteid, kuid mugavaks on seda raske nimetada. Autonoomne tööaeg on standardne sellise klassi telefonidele ehk siis 2 päeva.

    Üheks tugevaks küljeks on kaamera, kuigi tegu on vähenõudliku autofookuseta 2-megapikslise lahendusega, mille piltide ja videolõikude kvaliteet ei ole eriti kõrge. Kuid selles hinnaklassis peetakse taolisi parameetreid hinnale vastavaiks.

Ei kurvasta ka telefoni tarkvaraline sisu. Üsna hea pleier, raadio, kõnet lindistav diktofon, infrapunaliides. Bluetooth´i moodul on täisfunktsionaalne. Eelmistes telefonides oli see kahjuks seotud vaid lisaseadmetega.

    Selle tulemusena on telefoni Fly SL600 parameetrid üsna head ning selle kasutamine ei tohiks negatiivseid emotsioone tekitada. Võimalik, et see telefon isegi meeldib kellelegi. Konkurendiks on Samsungi liugklapiga telefon E250. Mõnede parameetrite poolest (kaamera, ekraan) jääb see Fly’le alla. Kuid tänu sarnasusele lipulaevadega, näeb see oma hinnast kallim välja. Veel üheks Korea telefoni eeliseks on see, et ta on toodetud kahe aasta taguse menuki D500 kümnete lahendustega kontrollitud platvormil. Samuti konkureerivad Fly SL600-ga ka odavamaks muutunud BenQ-Siemensi moodsad mudelid EF81 ja EL71. Kuid ikkagi valib alati kasutaja.