Täna on

Teile sisendati, et me elame kuristiku äärel ning surmaohu tunnetamine võtab meilt ära viimased mõistuseraasud. Kuid inimesed on alati elanud kuristiku äärel ning see pole seganud neil armastada, töötada, luua. Miks ka teie ei võiks neist eeskuju võtta?

 

    Igal sündmusel või asjal on oma ajalugu. Selleks, et rahvajutud jäädvustaksid ajalukku teie nime, piisab sellest, kui kas või üks kord end selles maailmas näidata. Kas mäletate hullumeelset Herostratost? Seda tegelast üritatakse juba mitmete aastatuhandete vältel unustada kogu maailmas. Ning milline on tulemus? Ühesõnaga, ajalugu on kõige püsivam kestev asi. Te võite ära lõhkuda oma lemmikkella või soetada endale koera - kõik see ei mõjuta möödunud päevade kulgu.

    Ajalugu pole kunagi olnud ega saa ka kunagi täppisteaduseks. Inimkonna arusaamine asjadest on ju kohutav nähtus. Iga järgnev vestja lisab jutule midagi enda poolt. Veel kummalisem on fakt, et suur osa eilsetest sündmustest ilmub tulevikus. Iga ajaloolane peab oma kohuseks leida minevikust midagi uut. Tulemuseks on aga see, et pole olemas vaieldavamat ja ebatõepärasemat teadust kui ajalugu. Jutud faktide vääramatusest ja dokumentide otsetõlgendamisest ajavad ainult vaikselt muigama. Kuid teisest küljest - nõustuge, et just ajaloos on midagi maagilist ja romantilist. Arvatavasti unistas igaüks meist lapsepõlves arheoloogiks saamisest. Uidata kühvliga mööda kõrbet ja kaevata üles düüne. Selle tulemusena aga nägime uskumatult vana hauakambrit  lõputu varanduse ning vaarao muumiaga. Muide, paljude inimeste jaoks ei assotsieeru muumia maiste jäänustega... Kuid juba kaldusimegi teemast kõrvale.

    Täna seisab meil ees GSM-side ajaloo kirjutamine, see peaks maksimaalselt vastama faktidele ning sisaldama minimaalselt aja tagajärgi ehk siis väljamõeldisi. Ärge arvustage meid karmilt selle katse pärast, kuna ka „näitlejale andestatakse tema esitus hea soovi eest mängida“. Ei saa märkimata jätta ühte fakti. GSM-sidel on ainult mõne aastakümne pikkune ajalugu, kuid selles leiduvate vastuolude arv hämmastab ka prokuratuuri kogenud uurijaid. Ühesõnaga, me läheme mitte kõige lihtsamale reisile. See reis peaks avama esimese peatüki “GSM-side entsüklopeediast“ – “GSM-side ajalugu“.

    Igal ajalool on oma loogiline algus. Kärgside, nagu ka kõik muu selles maailmas, jääb pidama ühe konkreetse kuupäeva taha. See oli kuupäev, kui üks veidrik otsustas, et just nüüd on õige hetk ühendada inimesed omavahel telefoni teel, kuid ilma juhtmeteta. Idee oli revolutsiooniline. See toimus 1946. aastal. Üks inglise teadlane pakkus välja ning hakkas realiseerima kärgside kontseptsiooni. Rõhutan – kärgside, mitte mobiilside. Erinevust kahe kanderaadiojaama ja baasjaamaga ühendatud kanderaadiojaama vahel tajub igaüks. Kuid kõik ehituseksperimendid lõppesid tehnilise viimistlematuse tõttu tegelikult kohe.

 

 

    Tõepoolest, nagu te mäletate, leiutasid John Bardeen, Walter Brattain ning William Shockley transistori alles 1948. aastal ning selle ajani põhines kogu raadioside raadiolambi baasil. Mida see tähendab, ei oska paljud meist arvatavasti ettegi kujutada. Kujutage ette tavalist mobiiltelefoni, millest on välja võetud kõik pooljuhid (mikroskeemi leiutasid 1959. aastal Ameerika insener Jack Kilbi ja korporatsiooni Intel looja Robert Noyce), ning need on asendatud lampidega, siis suureneksid selle mõõtmed tagasihoidliku kümnekorruselise majani. Arvatavasti oleks sellist telefoni päris raske kaasas kanda. Nutitelefonid võib siis kohe ära unustada.

    Pikka aega oli nii, et kui mobiilsidevõrkude ehituse ideed ka arutati, siis ainult analoogside aspektist. Tõepoolest, kõik oluline digitaalses muundamises osutus võimalikuks alles 1980-ndatel aastatel. Selle ajani oli analoogside baas sedavõrd kitsas, et kõik tõsiseltvõetavad mikroprotsessorarvutused sarnanesid rohkem arvutuspulkade mänguga või siis olid nagu pedaalülekande ühendamine arvutusmasina „Raudne Feliks“ külge.

    Telefoni juhtmevabaks muutmise katsed toimusid edukalt Euroopas, Ameerikas ning Nõukogude Liidus. Tegu ei olnud loomulikult täieliku mobiilsusega. Esialgu oli selline sidevõimalus plaanitud kõrgetele ametnikele ning eriteenistusele. Kõige kaugemale jõudsid sellise eksperimendiga inglased ning Nõukogude Liidu esindajad. Aga nende tehnoloogilised lahendused olid primitiivsed ning sugugi mitte mastaapsed. See tähendab, et järjekordse juhtmevaba numbri loomine muutus uueks lahinguks abonendi pärast. Juhtmeta seadmeid paigaldati sõidukitele ning villadele. Päris 1980-ndate aastate alguses hakkas Ameerikas ja Euroopas mobiilside vilkuma teleriekraanidel. Tol ajal ei paindunud keel seda moodsaks nimetama. Kas te saate näiteks öelda, et „kosmoselennud on praegu moes“? Ei. See pole midagi enamat kui imeasi. Mobiilsideoperaatoritel oli abonente mitmekümne ringis ning äärmiselt piiratud levi. Siiski leidus inimesi, kes olid nõus maksma 10-15 tuhat dollarit kuus ilusa imeasja eest. 80-ndate side oli ehitatud eranditult analoogside baasil, digitaaltehnoloogiatest ei räägitud nende kalliduse ja kättesaamatuse tõttu.

    Hämmastav, kuid ajalugu on unustanud esimese mobiilioperaatori nime. Võimalik, et just tema tähtsusetus viiski selleni. Aga kas te mäletate esimese kommertsraadiojaama nime?

    Enamik esimestest mobiilivõrkudest kujutas endast tavalist raadiosidet. Rändlus (roaming), tekstisõnumid ning kõikvõimalikud teenused osutusid tehnilises plaanis millekski teostamatuks. Operaatorid ei töötanud mitte ainult erinevatel sagedustel, mille olid neile pakkunud kohalikud omavalitsused, vaid ka moduleerisid signaali erinevalt. Tihtipeale toodeti mobiiltelefone rangelt mingi kindla operaatori jaoks.

 

 

    1982. aastal algatas Euroopa konverents “Spetsiaalse mobiilside väljatöötamise rühma“. Hiljem lühendati selle nimetus - Global System for Mobile communications - abreviatuuriks GSM (Groupe Special Mobile (FR.)). Nii algas tänapäevase side ajalugu. Suurem osa GSM-i postulaate tekkis kakskümmend aastat tagasi ning ei ole peaaegu üldse muutunud, nagu näiteks ka fundamentaalfüüsika ise. See näitab, et projekti kallal töötanud teadlased lõid suurepärase standardi, mida on võimalik vajadusel laiendada (näiteks andmeedastus jne.). Ei saa märkimata jätta, et Skandinaaviamaad ilmutasid alati oma initsiatiivi mobiilvõrkude ehitamisel ja projekteerimisel. Nii tekkis 1981. aastal Euroopas esimene rahvusvaheline süsteem, mis hõlmas Norra, Taani, Rootsi ning Soome. Ühiselt käivitasid nad väga perspektiivika projekti – NMT450 (Nordic Mobile Telephone). Võrk osutus küllaltki pikaajaliseks. Käivad jutud, et NMT450 võrk oli enne Skandinaavias käivitamist maha müüdud araablastele ning kommertsstardi tegid nad rootslastest kuu aega varem. Kuid täpset infot meil selle kohta pole.

 

 

    Hästi on tuntud Comvik´i võrk. See alustas tegevust Rootsis 1981. aastal. Võrk erines selle poolest, et tal olid kõik vajalikud mehhanismid abonentide rändluseks (roaminguks) ning andmeedastuse võimalus.

    Enne seda, kui pöörduda tagasi GSM-standardi ja tema evolutsiooni juurde, tuleb rääkida paar sõna mobiiltelefonide tootjatest. 1981. aastani oli kuus peamist telefonide tootjat: AP, Handic, Mitsubishi, Salora, SRA ja Storno (aasta jooksul müüdud mobiiltelefonides tuli nende arvele üle ühe protsendit, moodustas nende müük üle ühe protsendi). Nad tootsid telefone tükikaupa ning toodang oli mõeldud väikeettevõtetele. 1986. aastaks kasvas suurtootjate arv kuni kahekümneni. Kuid matti võtta sellisest ärist nagu uued mobiilvõrgud nad ei saanud. Selle tulemusena jäi 1986. aastast kuni 1991. aastani turule ainult seitse põhitootjat: Ericsson, Motorola, Nokia-Mobira, Panasonic, Philips, Technophone ja Mitsubishi. Need nimed on meile hästi tuntud. Kuid ka sellised kõvad nimed ei suutnud uuel turul püsima jääda. Tagajärjeks oli see, et 1994. aastani olid „peojuhtideks“ kolm põhitootjat: Ericsson, Motorola ning Nokia-Mobira.

    Miks me kaldusime GSM-i ajaloost kõrvale ning hakkasime rääkima teistest esimestest võrkudest? Mistahes sündmusega seotud nähtus ei saa elada ainult omaette. Seda mõjutavad teised ajaloolised protsessid. Seega on tähtis mõista situatsiooni tervikuna. Just see annab ettekujutuse meie poolt uuritava sündmuse kujunemisest. On aeg GSM-i Ajaloo juurde tagasi pöörduda.

    Niisiis, edukad uuringud GSM-i vallas ei saanud olla uue side arengu garantiiks. Projektile oli vaja teiste riikide poolset ratifitseerimist ja toetust. Mõni aasta pärast tööde algust see ka tuli. 1984. aastal tunnustasid GSM-i Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa, paari aasta pärast liitus lepinguga ka Suurbritannia. Sellest nelikust saigi 900MHz-lise digitaalside rajaja.

Millised nõudmised olid esitatud uuele võrgule? Praegu on need hästi tuntud:

• Hea subjektiivne kõnekvaliteet
• Seadmete ning abonentide liitumise madal maksumus
• Rahvusvahelise rändluse (roamingu) toetus
• Portatiivsete terminalide loomisvõimalus
• Uute teenuste ja võimaluste toetus
• Spektraalne efektiivsus
• Ühilduvus ISDN-iga

    Projekteerijate esmajärguliseks ülesandeks sai nõutava sagedusala puhastamine. Peab märkima, et seda kasutasid väga tihedalt sõjaväelased. Aga pagunitega inimestelt on väga raske tsiviilvajaduste jaoks midagi ära võtta. Nad ei jaga eriti lahkelt oma vara. Muide, Lääne-Euroopa olukord ei erinenud Nõukogude Liidu omast eriti. Ehkki meie riigis poleks tol ajal sageduste selline tagasierastamine üldse toimunud, siis lääne pool oli võimalik seda saavutada.

    Oluliseks sündmuseks võrgu arengus sai Prantsusmaa esinemine 1986. aasta detsembris toimunud rahvusvahelisel konverentsil, kus öeldi välja võrgu kommertskäivituse aeg. See oli plaanitud 1991. aastaks. Nii kuulis ühiskond esimese massilise ühismobiilvõrgu käiviusajast. Tegelikult omandab ka ükskõik milline uuring või toiming mõtte alles pärast seda, kui arendajad on teatanud kindlast tulemusest või siis selle saavutamise ajast. Meile tundub, et kui Uut Aastat oleks tähistatud keset talve, siis poleks see nii kaua oodatud ning tähtis kui sündmus, mis on seotud kella 12-ga öösel vastu 1. jaanuari.

    Prantsusmaa näitas ennast rahvusvahelise projekti liidrina. Just tema insenerid viisid läbi andmeedastuse valdkonna uuringud. 1987. aastal oli Madeira nõupidamisel alla kirjutatud kokkuleppe, et uue süsteemi aluseks on ajajaotusega hulgipöördus meetod TDMA (Time Division Mutliple Access). Vahel nimetatakse seda raadiosignaali andmeedastuse viisi ka aegmultipleksimiseks. GSM-is on tihti ühtedel ja samadel asjadel erinevad nimetused. Muide raadiofüüsika on selliseid näiteid täis. Ei saa mainimata jätta instituuti, kus sündis GSM-võrgu raadiokomponent – CNET, mis hiljem muutus France Telecom’iks. Ühesõnaga, me teame täpselt, kuhu tasub lilli viia või siis saata vihaseid kirju GSM-side rõõmude või hädade korral. Süüdlane, kui nii võib öelda, on leitud.

    Juba 1988. aastal oli ehitatud mitu testvõrku. Aastase töö käigus näitasid nad maailmale oma eluvõimet ning ka seda, et kõik nendele varem esitatud nõudmised on täidetud. See aga rääkis inseneride suurest võidust. Tõepoolest, millegi taolisega hakkama saada polnud selle ajani võimalik. 1989. aastal hakkasid testvõrgud ette valmistama ka rändlust (roamingut). See tehniliselt keeruline võrguteenus hakkas tööle sõna otseses mõttes esimese katsega.

    Mida tegid projekti jaoks teised riigid? Inglise insenerid ärkasid alles 1990. aastal, kuid lõid ning kirjeldasid ühe aastaga GSM-võrkude töö sagedusalal 1800MHz. Miks nii läks? Miks oli vaja kalduda kõrvale tol ajal üldiselt tarvitusele võetud sagedusalast? Kõigepealt said inglased 1990. aastal aru, et GSM tuli tõsiselt ning kauaks. Seepärast oli vaja hoogsalt siseneda projekti. Peale selle on levinud ka arusaam, et inglased ei olnud lõpuni kindlad selles, et saavad vabastada täies mahus vajaliku sagedusala. See aga tähendas, et nad võisid oma kodumaal sattuda istuma peaaegu katkise küna äärde. Lisaks loeti siis ka 900MHz-e sagedusala plusse ja miinuseid. Oli selge, et sagedust tuleb suurendada. Seepärast kahekordistati seda labaselt. Esialgu oli palju GSM 900-st loobumise vastaseid, kuid inglastel õnnestus oma tööle anda üleilmne tähtsus. 1991. aastal oli Genfi TELECOM 91 messil GSM-võrgu vajaliku koostisosana esindatud 1800 MHz. Teised samalaadsed sagedusala muutmise projektid ei leidnud tol ajal toetust.

    Saabus aasta 1991. Kui te lugesite tähelepanelikult teksti, siis peaksite mõistma, et just sellel ajaloolisel momendil pidi toimuma võrkude esimene kommertskäivitus. Kuid alt vedasid just need, kellelt seda kõige vähem oodati. Terminalide (mobiiltelefonide) tootjad ei esitanud sellel aastal kaubanäidiseid. Kuna telefone ei olnud, siis ei saanud ka võrgud kommertskasutusse minna. Sellest tähtsündmuse kogemusest ei õpitudki. Praegu luuakse mobiilivõrkudes eelkõige uusi teenuseid ning alles mõne aja pärast - terminale. See räägib sellest, et tootjad kindlustavad ennast üle ning ei tee mobiiltelefone ei tea milleks; uute teenuste arendajad ei jaga vajalikul määral infot, mis on vajalik mobiilaparaatide tootjatele, bürokraadid aga tekitavad piisavalt takistusi selleks, et uute terminalide testimine oleks väga kallis protsess. Esimene võrgukäivitus toimus 1992. aasta aprillis. See tähtsündmus toimus Soomes. Kuigi võrgu sünnikuuks on õigem pidada 1992. aasta juunit. Just siis oli alla kirjutatud esimene rändluskokkulepe, mis aga tähendas, et teoks olid tehtud rahvusvahelise mobiilside loomisplaanid. 1992. aasta lõpus oli maailmas käiku lastud umbes neliteist võrku. Esimene miljon kasutajat tekkis 1993. aasta lõpuks.

    Euroopa järel suundus GSM-i valdkonda kogu maailm. GSM-i Assotsiatsiooni korrapäraste ridadega hakkasid ühinema ka Ameerika ja Aafrika riigid. See toimus 1993. aastal. Aasia liitus natuke hiljem talle iseloomuliku vastumeelsusega, mis on praegu meile kõigile hästi mõistetav. Seega läks GSM rändama mööda maailma.

    1993. aastal olid ette võetud edukad katsed anda käiku võrgud, mis töötavad standardil 1900MHz. Edu saavutasid selles mitte inglased, vaid skandinaavlased. Peaaegu kohe selgusid selle sagedusala eelised reaalses elus ning küsimusi selle elutsükli kohta enam ei tekkinud.

 

 

Lõppsõna

    Kõige tagasihoidlikumad arvutused räägivad sellest, et praegu kasutab GSM-võrku meie planeedil ligi 500 miljonit inimest. Loomulikult on jutt aktiivsetest abonentidest. Nende arv kasvab ka edaspidi, võib-olla mitte nii kiiresti kui viimastel aastatel, kuid ikkagi. Praegu kasutatakse GSM-võrke üleilmselt 80-s riigis. Kuid iga parim ja huvitavaim algatus on määratud moraalsele vananemisele. Aina tihedamini kuuleme me küsimust: “Kui kaua elab veel GSM?“ Seda küsitakse enneaegselt. Standard elab veel aastakümneid. Tuletage meelde Euroopa operaatorite hiljutisi katseid ehitada ja ekspluateerida 3G võrke. Need katsed polnud silmanähtavalt mitte eriti edukad. Teise põlvkonna võrkude asendamine kolmanda põlvkonna omadega pole praegu võimalik. Põhjuseid on palju – põhiline on aga majanduslik otstarbekus. Tõenäolisem on mõnevõrra teistsugune stsenaarium. Olemasolevad GSM-võrgud suurendavad erinevaid lisateenuseid ning võimalusi, mis viib eelkõige andmeside kiiruse kasvuni. Meil teiega on unikaalne võimalus jälgida seda protsessi reaalajas.