Pirates of the Caribbean: at World’s End – keskpärasus „motiivide põhjal”

 

Aga kui vaatajal on pisutki huumorimeelt, siis jääb virtuaaltolvanite inetu välimus tahaplaanile. Kogu seikluse jooksul laseb Jack Sparrow lendu rõvedaid teravmeelsusi, muutes farsiks ka kõige ohtlikumad situatsioonid. Tema „naljade“ järel ei märkagi kohe, et süžee tervikuna kaldub filmistsenaariumist oluliselt kõrvale ning annab edasi justkui teistsuguse sündmuste versiooni.

 

Muide, sellistes „šedöövrites“ on faabula teisejärguline, peaasi, et kähmlused oleksid ligitõmbavad. Ja nad tulevad oma ülesandega toime, kuid täpselt nii kaua, kuni mõni järjekordne „huvitav leid“ rahumeelsele jõudeajale kaikaid kodarasse ei pillu. Autorite püüded mitmekesistada rohkeid kaklusi erinevate diversioonidega kukkusid raginal läbi, kuid igavad dialoogid, primitiivsed otsirännakud ja arusaamatu vajadus korjata tasemete kaupa rämpsu ärritab siiralt. Tüütavad isegi kiiruse ja tähelepanelikkuse atraktsioonid, kui mängija peab ekraanile ilmuvaid juhiseid järgides kiiresti nuppe vajutama, et tema alter ego teeks järjekordse pöörde. Valmistuge selleks, et tublisti poolte rännakute ajal tuleb esineda automaadi rollis klahvidel klõpsides: tegelased hüppavad iseseisvalt, kasutavad rafineeritud võtteid ja vestlevad – hea seegi, et mõõkadega veheldakse vaid teie korraldusel.

 

Tegelase käe läbi kipub langema harilikult korraga mitu logardit. Kuid kui kohalike kaabakate laialipildumine on kahe minuti töö ja piisab paarist krõbedamast väljendist, siis igat stseeni krooniv boss nõuab lisajõupingutusi – ninameeste jaoks on vaja erilist, taktikalist lähenemist. Taipu läheb samuti vaja mitme muu ülesande täitmisel, olgu see siis kiirrännak aja peale või põgenemine jälitajate armee eest. Käte osavust pole samuti unustatud: et ellu jääda, tuleb ära õppida mitu tõhusat võtet, mille kollektsioon aja jooksul täieneb.

 

Võitluskombinatsioonid pannakse kokku „kiirest löögist“, „tugevast löögist“ ja „blokiga haardest“. Sellest lihtsast komplektist piisab isegi löömingus nelja volaskiga, kes oma ohvri salakavalalt ümber piiravad. Peale selle demonstreerib peakangelane kriitilistel momentidel imelist väledust. Vältides osavalt vaenlase vigureid, heidab ta vastase selili ning tapab halastamatult. Kui kõikidest loetletud oskustest veel ei piisa, siis võtke kasutusele äärmuslikud meetmed: viskenuga, ühelaenguline püstol ja granaat – need armsad „mänguasjad“ kukuvad välja igast teisest juhmardist.

Piraatide tumedatesse hulkadesse võib midagi mõistlikku, head ja igavest pakkuda Jack Sparrow’i, Will Turneri, kütkestava Elizabethi ja kapten Barbossa näol. Aga mitmekasutaja mängus on saadaval peaaegu kõik vastujuhtuvad tegelased, kusjuures režiim „Duell“ võimaldab neid julmaks tapluseks üksteisele kallale ässitada. Kas mäng Pirates of the Caribbean: At World’s End muutub sellest huvitavamaks – otsustab igaüks enda puhul ise. Pole välistatud, et filmi pooldajad vastavad üksmeelselt „jah“, kuid kui pole filmi vaadanud, siis ei tasu „Piraate“ mängima hakata – ilma huvita hollywoodlike põnevike vastu kaotab mäng lõplikult omapära.

Graafika	on tehniliselt mahajäänud, kuid mitte lootusetu
Heli	erilist vaimustust esile ei kutsu
Originaalsus	vaid pisiasjades
Juhtimine	- puldiga on väga mugav, kuid klaviatuuril – tõeline piin
Üksikkasutaja mäng	- kui mälestused filmist on värsked, siis tõmbab
Teist korda mängimiseks	ei kõlba üldse
Mitmikkasutaja mäng	- võib huvi pärast proovida – ei midagi enamat
Lõpphinnang	mäng on mõeldud kinosaaga kõige suurematele fännidele