Mis on hea ning mis on halb ehk LCD-kuvarite KKK
Loe kommentaare (8)
Autor: Viktor Kuts
Kuupäev: 08.06.2007 [21:10]
Teil on plaanis uue kuvari ost, kuid te ei tea, millist mudelit valida. Olgem ausad - sellist situatsiooni võib kohata päris tihti. Pole eriti usku pealetükkivasse reklaami ega ka mitte müüjate nõuannetesse (on ka erandeid, kuid harva), kes soovivad üsna tihti kiiresti lahti saada seisma jäänud toodetest. Ühesõnaga, nii tähtsas asjas nagu kuvari valik peame usaldama ainult iseennast ning usaldusväärseid infoallikaid.
Aga kaugeltki mitte kõik pole nõus vajaliku info hankimiseks läbi lappama suurt hulka erialaseid väljaandeid nii paberkandjal kui ka internetis. Kuid erilist häda sellest ei ole. Teile esitatud KKK-s võite leida vastused tänapäevaste kuvarite ostjate esitatud küsimustele.
Küsimus: Milliseid maatriksitüüpe esineb LCD-kuvaritel ning millised on nende erinevused?
Vastus: Maatriks on LCD-kuvari tähtsaim osa, mis määrab täielikult pildikvaliteedi. Nüüdisaegsetel kuvaritel on kolm põhilist maatriksitüüpi.
- TN + film (Twisted Nematic + film) või siis lihtsalt TN – kõige vanem ning tootmises mitte eriti kallis maatriksitüüp. Seda iseloomustab minimaalne reageerimisaeg, suhteliselt tagasihoidlik värviedastus, väikesed vaatenurgad, mis vaatevälja muutmisel moonutavad märgatavalt värve (eriti vertikaalis), ning samuti mitte eriti suur kontrastsus. Kuid tehnoloogia ei seisa paigal ning seetõttu võib moodsamate TN maatriksite puhul avastada pildikvaliteedi puudujääke vaid siis, kui neid meelega otsida. TN maatriksiga LCD-kuvarid sobivad hästi internetis surfamiseks ja tööks kontorirakendustega (peamiselt tekstirakendustega) või siis dünaamiliste 3D-mängude (tulistamismängud, simulaatorid) mängimiseks. Nendelt võib vaadata ka filme, kuid ainult üksinda – paljukesi vaatamisel annab tunda piiratud vaatenurk.
- IPS (In-Plane Switching) maatrikseid eristab teistest parem värviedastus, nad pakuvad keskmist (praeguse mõõdupuu järgi) kontrastsust, vaatenurgad on üle 170° (vaatevälja vähendamisel peaagu ilma nähtavate moonutusteta, seda nii püstiselt kui rõhtselt), kuid pikslite reageerimisaeg jätab soovida. Kuid praegusel ajal klassikalisi IPS-maatrikseid tegelikult pole, nende asemele tulid S-IPS maatriksid, mis on suhteliselt madala reageerimisajaga ja kasutavad Overdrive’i tehnoloogiat (sellest allpool). Kui nad jäävadki selle parameetri poolest TN maatriksitele alla, siis ainult natuke. Niisiis jäi S-IPS maatriksitele ainult üks puudus – küllaltki kõrge, sugugi mitte alati õigustatud hind. Sellest tulenevalt on S-IPS maatriksid mõeldud põhiliselt professionaalseks graafikatööks või siis kodus kasutamiseks prestiižsete mudelitena.
- *VA (MVA – Multi-domain Vertical Aligment, PVA – Patterned Vertical Alingment ning nende variandid) maatrikseid iseloomustavad suur kontrastsus, küllaltki hea värviedastus, laiad vaatenurgad (mitte halvemad kui S-IPS-il), kuid hinnalt on nad kallimad kui TN. IPS-tehnoloogiatega võrreldes, on nende nõrgaks küljeks vähene värvinihe normaalist ekraanini, eriti pildi tumedates varjundites. A-MVA (Advanced MVA) ning S-PVA (Super PVA) nüüdisaegsetes maatriksites on see efekt vähem märgatav, kuid täiesti kadunud ei ole. Oma parameetritelt tervikuna asuvad seda tüüpi maatriksid kõrgkvaliteetsete, kuid liiga kalliste S-IPS maatriksite ning keskpäraste TN-maatriksite vahel. Lisades Overdrive’i tehnoloogia (ilma selleta *VA kuvarid dünaamilistele mängudele ei sobi), võib nendest saada hea kompromisslahendus universaalse koduse kuvari jaoks.
Küsimus: Mida tähendab Overdrive?
Vastus: LCD-maatriksi reageerimisaja kompensatsioonitehnoloogia, tuntud kui Overdrive (igal tootjal on selle jaoks oma nimi), tagab pikslite olulise kiirenduse ümberlülitusel. LCD-maatriksi iga tüübi iseloomulikuks eripäraks on see, et üleminekul „mustalt“ „valgele“ on piksli reageerimisaeg tunduvalt väiksem, kui näiteks, kahe „halli“ gradatsiooni vahel. Miks? Seepärast, et piksli seisundi muutumiskiirus sõltub otseselt talle lisatud pingest, esimesel juhul antakse piksli elektroodile maksimaalne pinge.
Overdrive’i tehnoloogia mõte seisneb täpselt väljaarvutatud (lähtudes infost selle kohta, millises asendis oli kristall eelmises kaadris) niinimetatud „kiirenduse“ pingeimpulsside etteandmises piksli igale uuele väärtusele järgmises kaadris. Impulsi suurus ületab märgatavalt nõutava nominaalse pingeseisundi, mis on määratud pärast seda, seepärast keeravad kristallid end õigesse asendisse palju kiiremini.
See tehnoloogia võimaldab tunduvalt suurendada kujutise kuvariekraanile toomise keskmist „kiirust“, kuid lisab ka rea negatiivseid momente, mis ei luba seda panatseaks pidada. Esiteks nõuab Overdrive’i kuvari elektroonika muutmist keerukamaks, kuid, mis kõige ebameeldivam - dünaamiliste stseenide taasesitamise puhul võivad vahel tekkida artefaktid (hele vilkumine tumehallidel aladel).
Igal juhul ei ole ideaalset, 100% veatut „overdrive’i“ olemas, kuid siin sõltub kõik konkreetsete tootjate „kiirenduse“ algoritmide läbitöötamise hoolikusest ning tehnoloogia täiustamisprotsessis püüdleb pildi puudujääkide määr nulli poole.
Küsimus: Mida tähendab „katkine piksel“?
Vastus: LCD-kuvari iga piksel koosneb kolmest alampikslist - rohelisest, sinisest ja punasest punktist ehk teisisõnu valgust reguleerivast siibrist. Vahel langevad need „siibrid“ rivist välja (kleepudes avatud või suletud olekus kinni). Tulemuseks on meie ekraanil pidevalt helendav (või siis vastupidi - pidevalt kustunud) punkt. See ongi defektne (elik katkine) piksel.
Sõltuvalt ekraani suurusest, on defektsete pikslite lubatud arv ära määratud rahvusvahelises standardis ISO 13406-2. Standard määrab kindlaks LCD-kuvarite 4 kvaliteediklassi. Kõige kõrgem klass – (1) ei luba üldse defektseid piksleid. Kõige madalam klass – (4) lubab miljoni töötava piksli kohta kuni 262 (jube!) defektset pikslit.
Õnneks tänapäeval 4. klassi kuvareid enam tegelikult ei toodeta. Suurem osa tänapäevastest mitteprofessionaalsetest LCD-kuvaritest vastab klassile 2. Seega, enamlevinud 17“ ja 19“ kuvarite (resolutsiooniga 1280x1024) jaoks on lubatud normiks 3 defektset pikslit (pidevalt kustunud või siis pidevalt helendavat) ning kuni 7 helendavat punast, rohelist või sinist alampikslit (kokku kuni 13 defektset pikslit).
Kõige sagedamini tulevad „katkised pikslid“ välja äsjaostetud kuvari esimestel kasutuspäevadel, ning, kui nende arv ei ületa ISO 13406-2 norme, siis pretensioone esitada ei saa.
Küsimus: Mida tähendab „kuvari lahutusvõime“ ning kuidas seda tähistatakse?
Vastus: Ükskõik millise kuvari lahutusvõimeks on kujutist moodustavate pikslite koguarv. Näiteks tähendab lahutusvõime 1280x1024 seda, et pilt koosneb 1024 reast ning igas reas on 1280 punkti. Loomulikult, mida kõrgem on lahutusvõime, seda selgem on pilt. Tänapäeval ei ole kuvarite lahutusvõime määramisel ametlikke standardeid, kuid välja on kujunenud taoliste nimetuste poolametlik, edukalt arenev süsteem (tabel 1).
1. tabel
|
Lühend |
Täisnimi |
Lahutusvõime |
|
WHUXGA |
Wide Hex Ultra Extended Graphics Array |
7680 x 4800 |
|
HUXGA |
Hex Ultra Extended Graphics Array |
6400 x 4800 |
|
WHSXGA |
Wide Hex Super Extended Graphics Array |
6400 x 4096 |
|
HSXGA |
Hex Super Extended Graphics Array |
5120 x 4096 |
|
WQUXGA |
Wide Quad Ultra Extended Graphics Array |
3840 x 2400 |
|
QUXGA |
Quad Ultra Extended Graphics Array |
3200 x 2400 |
|
WQSXGA |
Wide Quad Super Extended Graphics Array |
3200 x 2048 |
|
QSXGA |
Quad Super Extended Graphics Array |
2560 x 2048 |
|
QXGA |
Quad Extended Graphics Array |
2048 x 1536 |
|
WUXGA |
Wide Ultra Extended Graphics Array |
1920 x 1200 |
|
UXGA |
Ultra Extended Graphics Array |
1600 x 1200 |
|
WSXGA+ |
Wide Super Extended Graphics Array+ |
1680 x 1050 |
|
SXGA+ |
Super Extended Graphics Array+ |
1400 x 1050 |
|
WSXGA |
Wide Super Extended Graphics Array |
1600 x 1024 |
|
SXGA |
Super Extended Graphics Array |
1280 x 1024 |
|
WXGA |
Wide Extended Graphics Array |
1366 x 768 |
|
XGA |
Extended Graphics Array |
1024 x 768 |
|
SVGA |
Super Video Graphics Array |
800 x 600 |
|
WVGA |
Wide Video Graphics Array |
852 x 480 (858 x 484) |
|
VGA |
Video Graphics Array |
640 x 480 |
|
EGA |
Enhanced Graphics Adaptor |
640 x 350 |
|
QVGA |
Quarter Video Graphics Array |
320 x 240 |
|
CGA |
Color Graphics Adaptor |
320 x 200 |
Küsimus: Mida tähendab „piksli suurus“ ning kuidas see pildikvaliteeti mõjutab?
Vastus: „Piksli suuruse“ mõiste (ning talle vastupidine suurus – pikslite arv tolli kohta) on otseselt seotud kuvari maatriksi lahutusvõimega. Mida suurem on lahutusvõime, seda väiksem on naaberpikslite vaheline kaugus, seega on ka pilt selgem.
Kuid samas ei tasu ühetähenduslikult väita, et maatriksi kõrge resolutsioon on hea, aga madal - halb, ning ka vastupidi. Elementaarelementide (erinevad graafilised elemendid, eriti süsteemsed šriftid) väliskujunduse visuaalsuuruste vähendamisega suureneb graafilistes operatsioonisüsteemides ekraanil oleva info hulk, kuid selle info tajumine läheb samuti natuke keerulisemaks, eriti nägemisprobleemidega või tekstidega palju töötavatele inimestele.
Seepärast peab uut kuvarit soetades endale aru andma, et, ostes väikese pikslisuurusega kuvari, seote te ennast ka väikeses kirjas tekstiga. Ei tasu loota, et operatsioonisüsteemi seadistused ise suurendavad süsteemse šrifti suurust, sest tänapäeval pole nende skaleeritavus veel nii kõrgel tasemel, ning selline lahendus võib endaga kaasa tuua tublisti ebameeldivusi. Tööks graafikaga tuleb aga vastupidiselt eelistada väikese pikslisuurusega kuvarite pildi väiksema „teralisuse“ pärast.
Seega oleks parim soovitus potentsiaalsele LCD-kuvari ostjale mitte soovitustesse ning nõuannetesse „kinni kiiluda“, vaid ise poodi minna ning leida enda silmadele optimaalne maatriksi suurus ja lahutusvõime. Alltoodud tabel 2 aitab teil aga saada esialgse ettekujutuse erinevatest tüüpilistest maatriksitüüpidest.
Tabel 2
|
Maatriksi diagonaal, tollid |
Lahutusvõime |
Küljesuhe |
Pikslite vahekaugus, mm |
Piksleid tolli kohta (PPI) |
|
Tähis |
pikslitena |
|
15 |
XGA |
1024 x 768 |
4:3 |
0,297 |
85,5 |
|
16 |
SXGA |
1280 x 1024 |
5:4 |
0,248 |
102,4 |
|
17 |
WXGA |
1280 x 768 |
15:9 |
0,2895 |
87,8 |
|
17 |
SXGA |
1280 x 1024 |
5:4 |
0,264 |
96,2 |
|
17 |
WXGA+ |
1440 x 900 |
16:10 |
0,255 |
99,6 |
|
18,1 |
SXGA |
1280 x 1024 |
5:4 |
0,2805 |
90,6 |
|
19 |
SXGA |
1280 x 1024 |
5:4 |
0,294 |
86,3 |
|
19 |
WXGA+ |
1440 x 900 |
16:10 |
0,284 |
89,4 |
|
19 |
WXGA |
1600 x 1200 |
4:3 |
0,242 |
105,3 |
|
20,1 |
WSXGA+ |
1680 x 1050 |
16:10 |
0,258 |
98,4 |
|
20,1 |
UXGA |
1600 x 1200 |
4:3 |
0,255 |
99,6 |
|
20,8 |
QXGA |
2048 x 1536 |
4:3 |
0,207 |
122,7 |
|
21,3 |
UXGA |
1600 x 1200 |
4:3 |
0,27 |
94 |
|
22 |
WSXGA+ |
1680 x 1050 |
16:10 |
0,282 |
90,1 |
|
22,2 |
WQUXGA |
3840 x 2400 |
16:10 |
0,1245 |
204 |
|
23 |
WUXGA |
1920 x 1200 |
16:10 |
0,258 |
98,4 |
|
23,1 |
UXGA |
1600 x 1200 |
4:3 |
0,294 |
86,9 |
|
24 |
WUXGA |
1920 x 1200 |
16:10 |
0,269 |
94,34 |
|
26 |
WUXGA |
1920 x 1200 |
16:10 |
0,2865 |
87,1 |
|
27 |
WUXGA |
1920 x 1200 |
16:10 |
0,303 |
83,9 |
|
30 |
WQXGA+ |
2560 x 1600 |
16:10 |
0,251 |
101 |
Küsimus: Millised kuvarite digitaalliidesed on olemas ning milles seisneb nende eelis tavaliste, analoogliideste, ees?
Vastus: analoogliides D-Sub on minevikku vajunud CRT-kuvarite pärand. Selle peamiseks puudujäägiks on vajadus signaali kahekordseks analoogseks ja digitaalseks muundamiseks (esimesel korral muudetakse arvulised andmed videokaardis analoogsignaaliks, teisel korral toimub vastupidine muutmine juba kuvaris). Loomulikult ei soodusta see kvaliteedi paranemist (eriti suure lahutusvõime puhul).
Tänapäeval tõrjub analoogliidest välja DVI (Digital Video Interface) digitaalliides. Selle abil kantakse digitaalandmed videokaardilt, möödudes ADC-DAC ketist, vahetult LCD-kuvari juhtmaatriksi skeemile. Sellisel juhul edastatakse pilt kuvarile tänu muundusele ilma kvaliteedikaota. Sellele lisaks toimub „digitaalsel“ kujul ka kuvari juhtimine, nii et kasutaja on vabastatud kujutise parameetrite küllaltki keerukast ning vaevarikkast seadistusprotseduurist. Seejuures ei tohiks jätta tähele panemata seda, et DVI liidese kasutamise tegelik eelis võib avalduda ainult 20“ ning suurema diagonaaliga kuvaritel ja seda ka ainult küllaltki kvaliteetse videokaardi olemasolu korral. 15“-19“ diagonaaliga kuvarite puhul ei tasu loota märgatavat kasu kujutise kvaliteedis analoogliidesega võrreldes.
Tänapäeval paigaldatakse D-Sub liidest LCD-kuvaritesse peamiselt selleks, et tagada ühilduvus vanade, ilma DVI-väljundita (eelkõige integreeritud videoga süsteemplaadid) videokaartidega. Ning ainult kõige odavamad LCD-kuvarite mudelid kasutavad kokkuhoiuks põhiliselt D-Sub liidest ning neil puudub üldse DVI-sisend.
DVI-liidesest on kolm varianti:
- DVI-D – baasliides, mis tagab ainult „digitaalse“ lülituse.
- DVI-I –liidese DVI-D laiendatud variant, tänapäeval võib seda kõige tihemini kohata. See tagab nii digitaal- kui ka analoogsignaali edastuse, milleks on kaablis eraldatud spetsiaalsed liinid.
- DVI-A – kasutatakse ainult analoogandmete edastuseks. Füüsiliselt realiseeritakse üleminekuna (vahel harva ka kaablina) DVI-I liidesesse.
DVI-D ja DVI-I tüüpi kaablid võivad olla kahte tüüpi: Single- või DualLink. Esimene sisaldab, vastavalt oma nimetusele, ainult ühe DVI kanali ning tagab lahutusvõime kuni 1920x1080. Kuid uutele 30“ kuvaritele, mille lahutusvõime on saavutanud 2560x1600 pikslit, ei piisa ilmselt kaabli SingleLink läbilaskevõimest. Lahendus on leitud kahe sellise liidese liitmises üheks „konstruktsiooniks“. Nii tekkis DualLink. Loomulikult peab ka videokaart toetama DualLink’i ehk siis omama kahte autonoomset DVI-väljundit.
Peale selle muutub viimasel ajal populaarsemaks uus videosignaali edastusstandard HDMI (High-Definition Multimedia Interface). Selle vaieldamatuks eeliseks on nii video kui ka audio üheaegne edastus - see on aktuaalsem kodutehnika kui arvutite puhul.
Mis aga puutub õigupoolest videosignaali edastusse, siis selles suhtes ei ole HDMI-l mingeid reaalseid eeliseid harjumuspärase DVI ees.
Küsimus: Mida tähendab värvitemperatuur?
Vastus: Mõiste „värvitemperatuur“ iseloomustab üldiselt valge värvi varjundit. Ükskõik millise kuumutatud allika valguse spektrivärvus sõltub ju vahetult selle temperatuurist – kollase varjundiga elektrilambi valgust tajume me kui midagi „soojemat“, samas kui palju kuumemate allikate, näiteks elektrikaare (helesinine varjund) valgust tajume tunduvalt „külmemana“.
Kuid valge värv kuvari ekraanil (selle spekter ei ole pidev, erinevalt ükskõik millisest kuumutatud allikast) kujutab endast kolme põhivärvi kombinatsiooni: punane (Red), roheline (Green) ning sinine (Blue). Seepärast on ka värvitemperatuur kuvari jaoks suhteline mõiste. Mida madalam on värvitemperatuur, seda suurem on spektri nihkumine punasesse (sooja) alasse, mida kõrgem – seda suurem nihkumine „külma“ sinisesse.
Värvitemperatuuri standardväärtused 9300K ja 6500K vastavad ligikaudu päevasele pilvitule taevale ning luminestsentslambi kiirgusele. Värvitemperatuur 6500K vastab enam üldiselt järgitavale värvihaardele ning seda tuleks kasutada kõikjal, kuigi graafiliste objektidega töötamisel (ning videote vaatamisel) võib määrata ka sellest suuremaid väärtuseid. Kuid tavaliste, värviedastuse erilist täpsust mittenõudvate tööde puhul (kontoritööd ning ka suurem osa kodutöödest) pole nii kõrge värvitemperatuur vajalik.
Küsimus: Kuidas on võimalik kontrollida LCD-kuvarit enne ostmist?
Vastus: Kuvari kiirkontrolliks on teil vaja spetsiaalseid kuvarite testiprogramme. Selliseid programme on palju, kuid isiklikult mulle on kõige sümpaatsem TFT-kuvari test 1.52 (646 Kb, http://www.tfttest.fromru.com/). See tasuta programm ei vaja paigaldust, töötab igal kandjal ning sisaldab ammendava hulga teste LCD-maatriksi põhiparameetrite kontrolliks.
Programmi TFT-kuvari test 1.52 testivalik
Kuvari ostu puhul on kõige tähtsamaks ülesandeks kindlaks teha selle katkised pikslid. Selleks on vajalik test „Ülevärvitud ekraan“. Muudame järjekindlalt täitevärvi ning jälgime tähelepanelikult: kui mõne värvi peal on nähtav teist värvi helendav piksel, siis tähendab see, et tegemist on defektse alampiksliga, aga kui piksel on ükskõik mis värvi ekraanil must või valge, siis on defektne terve piksel. Lisaks sellele võib valgel, mustal või hallil ekraanil hinnata taustvalgustuse ühtlust, kuid tegelikult saab taustvalgustust kontrollida vaid täielikus pimeduses, mis pole aga kaupluse tingimustes võimalik. Teise testi „Liikuv ruut“ abil võib visuaalselt hinnata maatriksi reageerimiskiirust (ruudu „saba“ olemasolu järgi), samuti avastada ka katkiseid piksleid, mis jäid eelmise testi käigus vahele.
Peale selle poleks paha kontrollida (eelkõige mänguritel), kuivõrd selgelt võimaldab kuvar näidata oma lahutusvõimest erinevat pilti. Selleks oleks vaja kasutada teste „Jooned“, „Võrk“, „Ringjoon“ ning „Mustrid“. Erihuvi korral võib kasutada ka muid teste: kontrollida värvi üleminekute ühtlust, piirväärtuseid ning kontrastsuse ja ereduse muutumise sujuvust, väikese kirja loetavust jne. Kuid need testid ei ole enam nii olulised kui eelnimetatud.
Küsimus: Milline maatriksi reageerimisaeg on piisav mängude jaoks?
Vastus: Kahjuks ei saa täielikult usaldada kuvaritootjate poolt spetsifikatsioonis määratud maatriksi reageerimisaja numbreid. Juba ammu pole saladus, et iga tootja, püüdes saavutada parimaid numbreid (kasutada saab seda ainult kuvari võimaluste esialgseks hindamiseks), mõõdab seda parameetrit omamoodi.
Eelmainitud ISO 13406-2 standardi järgi kujutab piksli reageerimisaja traditsiooniline mõõtmisemetoodika endast piksli sisselülitamise ning väljalülitamise summaarse aja mõõtmist ehk siis üleminekut „must-valge-must“ (BWB – Black–White-Black). Kusjuures piksli sisselülitusaja all mõeldakse aega, mis on vajalik piksli ereduse muutmiseks vahemikus 0 kuni 90% (kuid mitte kuni 100%), piksli väljalülitususaja all aga aega, mis on vajalik piksli ereduse muutmiseks vahemikus 100% kuni .
Ümberlülitusaja mõõtmise teistsugune metoodika, mis on kasutusel peamiselt Overdrive’i tehnoloogiat toetatavates ülekiirendatud maatriksites, hindab üleminekuaega ühelt hallilt varjundilt teisele (GTG – Gray-To-Gray).
Milline nendest kahest metoodikast on tõepärasem? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Esmapilgul iseloomustab BWB metoodika, mis hõlmab kristalli „pöörlemise“ kogu ulatuse, reageerimiskiirust palju täielikumalt. Kuid see pole sugugi nii, kuna vedelkristalli pöördekiirus sõltub otseselt talle rakendatud pingest, mis on BWB üleminekutel maksimaalne. Teiseks leidub järske üleminekuid mustalt valgele harva neis dünaamilistes rakendustes, mille nimel õigupoolest kogu seda pikslirallit alustataksegi. Palju tihemini on meil üleminekuid kristalli vahepealsete olekute vahel. Ja ka GTG mõõtmise metoodika ei anna meile teada kogu tõde. Sellisel juhul ei määrata piksli reageerimisaega peamiselt maatriksi enda võimaluste, vaid Overdrive’i süsteemi elektroonika täiuslikkusega.
Tänapäeva kõige kiirematel kuvarimudelitel on piksli reageerimisaeg GTG-metoodika järgi 2ms (ilma Overdrive’ta seda ei saavuta), mida on ükskõik millistele dünaamilistele mängudele rohkem kui küllalt. Kuid siiski ei tasu unustada, et vedelkristallkuvari (sealhulgas ka mängude jaoks) valik on täiesti individuaalne asi. Seepärast hinnake ostmisel kuvarit „silma järgi“, kontrollige seda programmi TFT-kuvari test 1.52 abil ning kui valitud mudel teid ei rahulda, proovige leida endale teine, oluliselt kiirem mudel.
Küsimus: Vanade CRT-kuvarite puhul soovitati kaadrilaotuse töösageduseks valida vähemalt 85Hz, mõnikord isegi 100 Hz. LCD-kuvarid töötavad aga palju madalamatel sagedustel – 60Hz, äärmisel juhul 75 Hz. Miks nii vähe?
Vastus: Asi on selles, et kineskoopkuvarite (CRT) ja vedelkristallkuvarite (LCD) tööpõhimõtted erinevad. CRT jaoks on kaadrisagedus üks kriitilisemaid parameetriteid ja iseloomustab ekraani vilkumistaset. Kui see väärtus on madal, siis väsivad silmad kiiremini. LCD-kuvaritel aga ekraan põhimõtteliselt ekraani ei vilgu, kuna pikslid helendavad pidevalt. Järelikult, milline kaadrisagedus poleks ka fikseeritud, silmanägemist see ei ähvarda. See parameeter mõjutab üksnes pildi uuenduskiirust ekraanil ning 60 kaadrit sekundis on inimesele rohkem, kui küllalt.
Küsimus: Kuidas kuvarit õigesti hooldada?
Vastus: Kuvari ekraanilt on kõige parem tolmu pühkida kahe kiuvaba (näiteks flanellist) salvräti abil. Esimese, kergelt niiske salvrätiga pühitakse tolm; teise, kuivaga kuivatatakse ekraan. Kui aga ekraan on väga määrdunud (vedeliku- või sõrmejäljed), siis ilma spetsiaalsete puhastusaineteta (geel või aerosool ning salvrätikute komplekt) pole võimalik hakkama saada.
Kuvari plastkorpust tohib puhastada. Selleks kasutatakse niisutatud riidetükile kantud nõrku leeliselisi puhastusvahendeid (seep, pesuvedelik). Tugevatoimeliste, lahustit või lausa abrasiivaineid sisaldava puhastusvahendite kasutamine pole üldse soovitatav, kuna see võib rikkuda õrnad plastdetailid.
Kuvari puhastamise ajal ei tasuks ignoreerida elementaarseid ohutustehnikareegleid: eelkõige tuleb pistikust välja võtta kuvari võrgujuhe ning mitte mingil juhul ei tohi vedelik sattuda kuvari korpusesse.
Küsimus: Tarbijakaitseseaduses on säte, mille alusel saab sobimatu toote tagastada kahe nädala jooksul, alates ostukuupäevast. Kas see laieneb ka kuvaritele?
Vastus: Tarbijakaitseseaduse järgi kuuluvad arvutikuvarid „keerukate elektronseadmete“ valdkonda. Nendele 14-päevane põhjenduseta tagastusõigus ei laiene.
Kuid sellegipoolest tulevad paljud suured kaubandusorganisatsioonid tarbijatele vastu, pakkudes rahatagastusteenust. Sellega on nad kohustatud võtma ostjalt tagasi mittemeeldinud toote kokkulepitud aja jooksul. Kuid see teenus pole midagi enamat, kui müüjapoolse „hea tahte“ avaldus. Seega, vältimaks võimalikke arusaamatusi, peab selles kokku leppima kuvari ostmisel.
Allikas: 3DNews - Daily Digital Digest
|
|
